"Oled sa siis hetkel halb inimene?" küsis Robert muiates. Seda ta küll ei uskunud. Tundus, et Kene oli täpselt tema teetass... kuigi võibolla veidi liiga keerulise nimega. "Kene..." muigas ta veel, et lihtsalt proovida, kas ära õpitud nime hääldamine ikka veel välja tuleb.

"Oleneb olukorrast. Ma ei ütleks, et ma halb inimene olen. Pigem võin ma vahel halvasti käituda," lausus Kene mõtlikult ja kergitas siis kulme, kuuldes enda nime. "Jah?"

Robert muigas. "Eiei, ma ainult katsetasin, kas su nime ütlemine tuleb veel välja," naeris ta ning noogutas siis mõtlikult. "Noh, eks meil kõigil ole halvemaid hetki. Kui ma väga palju asju endasse kogun ja need siis välja purskan, siis ma loodan, et sa väga ei pahanda, et ma sulle näiteks... värdjas ütlen," sõnas ta muigega.

"Või nii.. No päris hästi kõlas," naeris Kene. "No sellisel juhul ma loodan, et sina ei pahanda, kui ma sulle selle peale näiteks.. paremsirge virutan," sõnas tüdruk rahulikult.

Robert hakkas naerma. "Ei pahanda, loomulikult. Ei, tegelikult ma hoiaksin end tagasi kasvõi seepärast, et sa oma ilusat heledat käekest ei peaks verega määrima," muigas ta.

"Kas ma mainisin juba, et mul on vend?" naeris Kene. "Ma olen oma kätt juba piisavalt veriseks tagunud."

Robert noogutas. "Tunnen su vennale kaasa," muigas ta ning pööras pilgu Kenelt siis sisenenud neiule. "Tervist," sõnas ta sõbralikult naeratades.

"Eks te mehed hoiate jah ühele poolele. Minu käele ei tunne keegi kaasa," lausus Kene teeseldud solvumisega, viies samuti pilgu sisenejale. "Hei, ma olen Kene!"

Robert kasutas juhust, et Kene pilgu sisenejale suunas, ning liikus kiirelt tüdruku voodisse, samal ajal talle ka kätt ümber pannes. Hingates puutus noormehe hingeõhk vastu neidise kaela. "Ja mina olen Robert," tutvustas ta ka end neiule. Seejärel jäi ta ootama, mida Kene ette võtab.

"Sa kohe ei raiska aega, ega?" muigas Kene, kuid ei hakanud eemale tõmbuma. Olgugi, et noormehe hingamine tal judinad mööda selga alla saatis.

"Mkm," muigas Robert ning sättis oma parema käe veidi paremini ümber neiu. Seejärel vaatas ta blondi tütarlast ning mõtles, et kas too ka end tutvustada kavatseb.

"No mina ütleks, et minuga millegi aretamine on juba iseenesest ajaraiskamine," nentis Kene ja kinnitas pilgu samuti uuele tüdrukule.

"Mul on aega, mida raisata," naeris Robert, kuid raputas siis õrnalt pead. Ta ei uskunud, et see aja raiskamine oleks.

"Ja siis avastad end 80aastase vanakõbina," muigas Kene. "Endiselt minu sabas jooksmas. Ja mina kiigun rahus oma toolikesega ja koon sokki ja olen õnnelik vanatüdruk."

Robbie turtsatas. "Ah, ära aja," muigas ta. "Sa alahindad mind. Ma arvan, et ma saan su enne enda 80 eluaastat ikka kätte," naeris ta seejärel.

"Ma sinu asemel poleks selles nii kindel," lausus Kene õlgu kehitades. "Paljud on üritanud ja sama paljud ka läbi kukkunud."

"Mina pole üks paljudest, mina olen Robert," muigas poiss.

"Meeldiv. Mina olen Anna," sõnas neidis ning jäi kuulama kahe toakaaslase dialoogi, mis pani tedamuigama. Anna avas aga oma spordikoti ja ka ühe kummuti sahtlitest, hakates riideid sinna korralikult laduma.

"Üks Roberti-nimeline kutt üritas ka kord mind sebida.. Suve lõpuks oli ta gei," muigas Kene. "Ega sinul ka enam palju puudu pole.."

Robert hakkas naerma. "Ära aja jama," sõnas ta Kenele ning naeratas siis Annale. "Kust sa pärit oled?"küsis ta.

Kene vaid muigas ja viis pilgu Anna'le. Neid lükkas jalanõud jalast ja sättis end mugavamalt Robert'i kõrvale. Tõttöelda oli ta üpris väsinud ja noormehe kaisus oli päris mugav.

Robbie asetas ka teise käe ümber Kene, sellega neiu rohkem enda vastu tõmmates. Nüüd hoidis ta teda tugevalt ning kaitsvalt, kuid siiski mitte liiga ahistavalt. Seejärel jäi ta Annale otsa vaatama.

"Sa oled soe," sõnas Kene vaikselt ja toetas pea noormehe õlale, sulgedes silmad. Naine püüdis end siiski ärkvel hoida, sellises olukorras uinumine oleks vist liialt veidrana mõjunud.

Robert naeratas. Ta ei osanud midagi öelda. Kenet hoida oli hea.