Kene avas pisut võpatades silmad ja vaatas hetke toas ringi, mõistes, et ta siiski polnud magama jäänud. "Ma peaksin.. midagi tegema," sõnas neid pisut eemale tõmbudes, mõeldes endamisi, mida ta siis õigupoolest tegema peaks.

Robert vaatas neidist imestusega, kuid võttis siis oma käed tema ümbert ära. "Mida sa tegema pead?" küsis ta.

"Kohvi," muigas Kene. "Ma olen liiga unine. Ja mul on osad asjad veel lahti pakkimata."

Robert asetas käed omale sülle, olles veidi pettunud. Noormees ohkas vaikselt kuid naeratas siis. "Olgu, tee endale kohvi... Ja pärast paki asju ja..." sõnas ta ning tõusis Kene voodilt, et tagasi enda omale istuda.

"Robert, sul ei ole mõtet üritada," lausus Kene samuti ohates. "Ma juba ütlesin, et ma ei usu armastusse ega millessegi, mis sellesse puutub."

Robert ohkas ning naeratas. "Eiei, ma mõtlen hoopis et... kui kohvi teed, tee mulle ka."

Kene vaatas noormeest veidi, kuid ei hakanud rohkem midagi ütlema. "Ma usun, et siin kuskil kokata väga ei saa nii et ma vist lähen sööklasse," sõnas neid lõpuks, tõustes samuti püsti.

Robert noogutas. "Kui tahad, võin sinuga kaasa tulla... Aga sa ei pea tegelikult üldse mulle kohvi tegema, orjake," muigas ta seejärel.

"Kui tahad, siis eks tule," lausus Kene pealtnäha ükskõikselt õlgu kehitades. "Ei ole ma sul mingi ori. Isegi mitte hellitavas käändes."

Robert ohkas. "Kene, ära solvu nüüd siis," sõnas ta ja ajas end voodilt püsti. "Ma ei mõelnud halvaga ju!"

"Ma ei solvunudki. Ja ära sina ka solvu, et ma su võlude küüsi ei lange," turtsatas Kene.

Robert hakkas naerma. "Vabandust, Printsess," sõnas ta ning haaras neiu käest, et temaga koos sööklasse minna. "Anna, me oleme varsti tagasi!" lausus ta uuele toakaaslasele ning tiris Kene õrnalt enda järel uksest välja.

"Eestist ja Soomest," oli Anna vastanud, jätkates asjade lahti pakkimist, ise kene ja Robert'i jutuajamist tähele panemata, kuna oli mõtteis. Kui Robert teatas aga, et nad lahkuvad siis ta vaid noogutas ning pani ka viimased asjad kummutisse ära. Neidis lükkas koti voodi alla ning, kuna ta oli nüüd ka üksi siis otsustas ta, et võib sama hästi ka viiulit veidi harjutada. Nii võttiski ta pisikeset kohvrist süsimusta viiuli, mille ta õlale asetas ning ka poogna võttis, lastes paar korda sellega üle keelte. Pikemalt mõtlemata hakkas Anna vaikides mängima mingit hoogsat ja üsna rõõmsat viisi.

"Kui mina olen printsess, siis sina oled konn. Ja ära mitte loodagi, et ma su suudluse läbi kauniks printsiks muudan," naeris Kene ja viipas toakaaslasele, tehes paar kiiremat sammu, et Robert'ile järele jõuda.

Kuuldes Kene sõnu, jäi Robert keset laagriõuet seisma ja vaatas teda imestunult. "Kuule, nali või mitte, ära kutsu kunagi kedagi konnaks, isegi mitte kõige enesekindlamaid tüüpe," sõnas ta..

Kene kõndis esimese hooga edasi, kuid peatus siis samuti sammukese Robert'ist eespool, jäädes noormeest lõbusal ilmel silmitsema. Neid astus sammu Roberti poole ja vajutas õrna suudluse ta huultele, tõmbudes endise naeratusega eemale. "Nüüd oled sa prints," muigas Kene. "Lähme nüüd enne kui ma magama jään."

Robert muigas. "Sa tõesti arvad, et sellest piisab?" küsis ta. "Ma olen nüüd haavatud," nuuksus noormees seejärel ning tegi trastilise ilme,justkui ta olekski haavatud.

"No okei. Ma siis toon sulle ka kohvi," muigas Kene enda kätt vabastades ja hakkas edasi sammuma.

Robert haaras kiirelt Kene käest ning sõnas - "Kahe suhkru ja koorega." Seejärel muigas ta ning lasi neiu käe lahti. Ta oli üsna kindel, et seda lauset poleks neiu oodanud. Seejärel istus Robbie kivile, mis läheduses oli, ning sirutas jalad välja, nagu konn päikese käes.

Kene seisatas noormehe ees ja ristas trotslikult käed, jälgides Robertit kaalutlevalt. "Sa jood oma kohvi samamoodi nagu mina," sõnas tüdruk lõpuks ja muigas kergelt.

"Me oleme ilmselt rohkemgi sarnased," muigas Robbie ning tõusis kivilt. Ta seisis otse Kene ees ning neid lahutasid vaid mõned sentimeetrid. "Aga... tood siis kohvi?" muigas ta kavalalt.

"See oli vaid kokkusattumus. Ära looda siin midagi," lausus Kene ja kergitas üht kulmu. Ta ei kavatsenudki taganeda vaid jäi sama kindlalt oma kohale seisma. "Ei."

Robert muigas uuesti. "Miks mitte?" küsis ta neidise eituse peale.

"Ma pole su teenija," muigas Kene käsi puusa pannes. "Pealegi tahtsid sina minuga kaasa tulla."