Mina olen siin.

"Mõlemat, pluss basskitarr," muigas Kene. "Tavalise kitarri peal saan mõne viisijupikese ka mängitud, aga bass on siiski see, mida ma õppinud olen."

Robert naeratas ning noogutas. "Laula mulle midagi," sõnas ta. Oma kitarri lasi Robbie hiljem laagrisse saata. Ilmselt jõuab see homme, mõtiskles noormees ning tuli siis mõtetest tagasi pärismaailma.

"Midagi on ülimalt lai mõiste," muigas Kene taas voodile istudes. "On soovilugusid?"

"Mmm, midagi eesti keelset näiteks?" lausus Robert muiates.

"Ehk siis midagi, millest sa absoluutselt aru ei saa?" küsis Kene naerdes. "No väga hea.. Saangi veits sõnadega puusse panna," lausus tüdruk muiates ja vajus hetkeks mõttesse. Mõne aja pärast meenus talle hea lugu ning Kene alustas Ruja - Rahu laulmisega.

"Ma ikka mõtlen ka su peale," lausus Robbie naerdes Kene viimase märkuse, sõnade sassiajamisega seoses, peale. Seejärel jäi ta Kene laulmist kuulama. Neidis laulis tõepoolest väga hästi.

Viimase salmi laulis tüdruk pisut jõulisemalt, just nii nagu talle alati meeldinud oli, ning alles viimast rida lauldes muutus Kene hääl taas mahedaks. Endamisi naeratades lõpetas ta laulu ja silmitses Robert'it, justkui oodates mehe reaktsiooni. "On sul aimu ka, millest see laul rääkis?"

Robert raputas naerdes pead. "Ei ole. Aga sellel lool on kindlasti väga ilus sõnum... see on... rahulik lugu," seletas noormees tundeid, mida neiu laul temas tekitas. Järgmisel hetkel koputas keegi uksele ning Robert läks vaatama. Keegi oli ta kitarri lennujaamast ära toonud. Robbie oli õnnelik ning istus tagasi voodile, samal ajal kitarri kotist välja tirides. "Tahad vares laulab sulle?" küsis ta muiates.

"See räägib Eestist. Tead küll.. See riik, kus sa praegu oled," muigas Kene ja viis pilgu uksele. Naine jälgis Robert'i tegevust ja naeris õrnalt. "No eks sa kraaksu siis."

Robert häälestas kiirelt kitarri ning mõtles hetke. "Arva ära, mis laul on," muigas ta ning mängis eelmängu. Seejärel sulges ta silmad ning hakkas laulma ja kitarri mängima. "I can´t belive what you said to me, last night we were alone, You threw your hands up, Baby, you gave up, you gave up," laulis ta esimese salmi puhtalt, kõlava ning maheda häälega. Seda häält olekski võinud kuulama jääda. "I can´t belive, how you looked at me, With your James Dean glossy eyes, In your tight jeans with your long hair, And you sigarette stained lies," jätkas ta, ikka veel sama hästi lauldes. "Could we fix you if you broke? And is your punch line just a joke?I´ll never talk again, Oh boy, you´ve left me speechless, You´ve left me speechless, so speechless and i´ll never love again, Oh boy, you´ve left me speechless, You´ve left me speechless, so speechless," lõpetas noormees laulu ning avas silmad. Nii tema laulmine kui kitarrimäng olid suurepärased olnud.

Kene toetas küünarnuki põlvele ja lõua käele, jäädes lummatult kuulama. Noormehe hääl oli väga kaunis ning kerge muie ilmus naise huulile, kui ta laulu ära tundis. Laulu lõppedes jälgis ta Robertit hetke ja ohkas siis kergelt. "Sul on ilus hääl," lausus Kene mõtlikult, nuputades välja inglisekeelseid sõnu, millega mehe laulu iseloomustada. Kui sellised sõnad üldse eksisteerisid. "Ja ma pean mainima, et Lady GaGa on huvitav valik."

Robert muigas ning pani kitarri käest. "See on hea laul... selline, rahulik," seletas ta. Loomulikult ei mänginud ta Lady Gaga originaali vaid tegi sellest enda akustilise versiooni. "Ja häält on mulle antud jah," muigas ta veelkord.

"Kuigi ma siiski kahtlen su orientatsioonis," muigas Kene. "Ma kuulsin küll, kuidas sa mingist kutist laulsid," naeris neid, pidades silmas laulust läbi kajanud fraasi 'oh, boy'.

Robert hakkas naerma. "Tähenärija," sõnas ta ning kergitas siis kavalalt kulmu. "Ma olen siiski su vennast veel huvitatud," lisas ta nilbe naeratusega ning muigas siis.

"Oijumal.. Tal on tüdruk olemas, ära unistagi," naeris Kene silmi pööritades.

"No siis läks hästi, et ma tegelikult üldsegi poistest huvitatud pole," naeris Robert. "Mulle meeldivad kenad Eesti tüdrukud," pilgutas ta neiule silma.

"No sellisel juhul oled sa õiges kohas," lausus Kene silmapilgutust sujuvalt eirates. "Siin leidub neid Eesti tüdrukuid päris palju."

Robert naeratas ning ohkas seejärel. "Joppas mul, et mind just siia saadeti," muigas ta.

"Saadeti? Ei tulnudki vabatahtlikult Eesti neiude keskele?" uuris Kene muiates.

Robert muigas. "Ei, ma olen üks neist pahadest lastest, kes siia saadeti, kuna vanemad nendega hakkama ei saanud," irnus ta. "Tegelikult üsna kurb. Ma olen ainuke laps peres ja mu vanemad ei suuda mind taltsudada... Kui hale," turtsatas Robbie.

"Ma tulin suhteliselt vabatahtlikult. Mu vanemad ei suuda iseend taltsutada," muigas Kene. "Ega elu vanema vennaga pole ka teab mis lust ja lillepidu. Ta on paras idioot."

Robert naeris Kene jutu üle ning noogutas. "Ma usun ka, et vanemat venda omada oleks päris raske. Vähemalt ma teeks küll oma noorema õe elu põrguks. Õigemini oleksin ülihoolitsev," naeris Robbie.

"Ta on niisama loll," turtsatas Kene. "Nooremana oli tal mingi aeg see ülihoolitsushoog ka, aga enamus ajast me eriti ei suhtle. Eks meil ole vanemad parajaks eeskujuks ka."

Robert naeris. "Sounds like a lots of fun," muigas ta.

"Mitte eriti," muigas Kene. "Samas kui mu vanemad oleks minu kasvatamisega ka vaeva näinud, oleks ma hoopis teistsugune inimene ja kurat seda teab, kas ma just parem oleks."