Mina olen siin.

Kene sammus juhataja kabinetist otse enda uude koju. Ust avades kirtsutas tüdruk nina - nii kitsastes tingimustes elama ta küll harjunud polnud. Raskelt ohates vedas ta asjad ühe aknaaluse voodi juurde.

Robert kõndis kiirelt majani. Ta astus avatud uksest sisse ning naeratas omaette, kui nägi tüdrukut juba voodil. "Hei," sõnas ta ning vaatas seejärel ka majas ringi. See oli midagi väga teistsugust võrreldes tema uhke Londoni majaga. Poiss kortsutas kulmu, kuid viis siis pilgu naeratades neiule. Robbie parkis end kenasti neidise kõrvalvoodile.

"Hei sullegi," vastas Kene tervitusele pisut tõrksalt. Ta oli endiselt pisut pahur oma uute elamistingimuste tõttu. Kodus oli tal terve ülemine korrus, siin olid asjad lausa drastiliselt halvemuse poole pööratud. Neidis ohkas taas ja võttis kotist enda sülearvuti välja, pannes selle kapile käivituma.

Robert viskas oma riidekotid voodi alla ning heitis ise siis voodile pikali. Noormees suunas oma pilgu lakke, kuid üsna kiirelt liikus see laelt neiule. "Tõrksa taltsutus?" küsis ta muiates, lootes, et neiu teab, millest Rob räägib.

"Ma ei usu armastusse nii et see teos pole väga minu teema," sõnas naine, pilk arvutiekraanil, mis järjest aknakestega täitus. Kõik ta sõbrad tahtsid detailset ülevaadet tema uutest elamistingimustest. Pahuralt kulmu kortsutades lõi ta läpaka kaane kinni ja istus voodile.

Robert puhkes naerma. Tundus naljakas, et mõni neiu ei usu armastusse. "Aga kas sa sellesse usud, et minu nimi on Robert ja mul on väga hea meel sinuga kohtuda?" küsis ta, muie näol. Vargsi piilus ta läpaka poole, mille neiu kinni oli löönud, kuid tõstis siis pilgu uuesti tüdrukule.

"Enda nime kohta sa ikka valetama ei hakkaks vast," sõnas Kene õlgu kehitades ja viis pilgu noormehele. "Kene," tutvustas ta endki, oodates huviga, kuidas britt ta nime hääldama hakkab.

Robert noogutas ning naeratas, näidates sedasi, kui meeldiv tal neiuga kohtuda oli. "Kene?" küsis ta imeliku aktsendiga ning puhkes siis naerma. Mitmeid kordi proovis ta veel seda nime hääldada täpselt nii, nagu neiu seda enne oli teinud, kuid ta ei saanud hakkama. "Ma vist ei saa selle nime hääldamisega hakkama," muigas ta ning manas näole mossitava ilme. Tõepoolest - igakord, kui Robbie selle nime ütles, tundus see ilusa nime rämeda vägistamisena.

"Sa teed asja enda jaoks liiga keeruliseks," muigas naine. "Kene. Nii nagu kõlab. Mingit Kheinet ega muud taolist pole tarvis. KeneKeneKeneKeneKene," seletas neid.

Robert ohkas sügavalt ning hakkas siis naerma. "Khene?" sõnas ta ning raputas pead. Peale mõnekümnesekundilist keskendumist ütles ta lõpuks - "Kene." Seejärel tekkis poisi suule suur naeratus. "See oli päris ligilähedane, eksole?" oli ta lootusrikas.

Kene turtsatas naerma ning ootas siis kannatlikult kuni mees lõpuks ta nime hääldamisega hakkama sai. Naine teeskles sügavat mõtlemist ja kehitas lõpuks õlgu. "Kõlbas kah," sõnas ta muiates.

Robert naeris ning ohkas. "Lõpuks ometi sain hakkama," sõnas ta naeratades. "Mu nimi pole ilmselt raske hääldada sul kui... em. Kust sa üldse pärit oled?" küsis noormees.

"Siit pisut maad edasi," sõnas Kene. "Puhastverd eestlane olen," lisas tüdruk igaks juhuks selgituseks ja lükkas madalad kingad jalast, sättides end mugavalt voodile poolistukile.

Robert muigas. Oleksin pidanud aimama - Eestist pidid ju kõige ilusamad tüdrukud olema, mõtles ta. "No sellisel juhul - minu nimi pole vist väga raske sulle, kui eestlasele, hääldada," sõnas noormees.

"Ei, Robert, ei ole," kinnitas Kene rahulikult ja võttis kapilt uuesti enda läpaka, tõstes selle väljasirutatud jalgadele.

Robert tõusis voodile istukile ning koukis voodi alt oma läpakakoti. Ta asetas läppari enda jalgadele ning käivitas selle siis. "Siin ikka Internet on, eks?" küsis ta neiult.

"Minul on vähemalt," lausus Kene pilku tõstes ja ohkas, kui talle jälle miljoni küsimusega peale sajati. Ühele sõbrannale ta kirjeldas enda uusi elutingimusi ja reaktsioon polnud kuigi positiivne. Sujuvalt viis tüdruk msnis teema enda uuele toakaaslasele.

Robert naeratas neiule ning logis end MSNi. Ka temaga hakkasid kohe rääkima ta sõbrad. Elamistingimustest oli nii poisil endal kui ka tema sõpradel savi. Oluline oli hoopis see, kas laagris kenasi naisi on. Robbie muigas, heitis pilgu kõrvalvoodis istuvale Kene'le ning kirjutas siis kiirelt sõpradele vastu, et eestlastest kenamaid naisi pole.

Kene kirjeldas enda sõbrannale üksikasjalikult Robertit, pilk vahepeal mehe poole vilksatamas. Kerge muie mängles naise huulil, kui sõbranna tungivalt tal meest ära võrgutada käskis. Eks näeb, trükkis Kene kiirelt vastu.

Poisi sõbrad läksid ähmi täis ning sekundi pärast oli poisi viie akna asemel lahti üks suur, mis käskis koheselt neiust pilti teha või teda üksikasjalikult kirjeldada. Nimelt oli üks sõpradest kõik ühte conversationisse kutsunud ning nüüd pommitati Robertit küsimustega. Robbie puhkes naerma ning klõpsas kiirelt kõik teised aknad kinni, jättes alles vaid oma sõprade oma. Ta vaatas Kenet ning püüdis siis kogemata neiu pilgu, kui too poisi poole vaatas. Robert kirjeldas lühidalt tüdrukut ning lisas ka, et ta just püüdis Kene pilgu. Seepeale läks conversationis madinaks ning see ajas Roberti naerma. "Mu sõbrad ähvardavad mind, et nad tulevad ka siia laagrisse," muigas Robbie ning tõstis pilgu arvutilt tüdrukule.

Kene muigas kergelt kui ta pilk mehe omaga ristus ning süvenes taas vestlusesse, tõstes pilgu alles Roberti häält kuuldes. "Miks nii?" küsis Kene kulme kergitades.

"Sinu pärast," sõnas noormees ausalt ning muigas seejärel.

"VÄhemalt ühtivad meie vestlusteemad," lausus Kene kavala muige saatel, viies pilgu hetkeks ekraanile, kuid kinnitades silmad siis Robert'ile. "Mu sõbrannad annavad pigem mulle vabad käed, kui sind ise ahnitsema tulevad."

Robert hakkas naerma. "Peaksin ma meelitatud olema, et sa minust oma sõbrannadele räägid, või solvuma, et sa mind taga klatšid?" küsis ta muiates. "Võid sõbrantsidele öelda, et mind jätkub kõigile," pilgutas noormees Kenele silma.

"Pigem meelitatud olema," sõnas Kene kindlalt ja muigas siis kavalalt. "Ma pole kindel, kas ma olen nõus nendega jagama."