Õpilasi ootamas.

Sander istus oma pehmes toolis laua taga, laual hulk ankeete ning käed osavalt arvutiklaviatuuril liikumas. Oli hakanud uus aasta ning see tõotas tulla huvitav. Sander oli kindel, et see aasta, nagu ka kõik eelnevad, saabub laagrisse mitmeid ärahellitatuid rikkurite lapsi, aga ta oli sellega harjunud. Nii see minema pidigi. Ta tahtis teha ilma vanemateta lastele head läbi laste, kellel on kõik olemas. Sander naeratas õrnalt ning süvenes uuesti arvutiekraanile.

Robbie koputas kabineti uksele ning avas selle siis ülbelt. "Tere," sõnas ta ning vaatas laua taga istuvat, temast vaid veidi vanemat meest. "Tulin end kirja panema.. või midagi," lausus noormees. Roberti hinges oli väike viha vanemate vastu, kes ta siia tobedasse laagrisse, kuhugi pärapõrgusse pistsid. Ta pidi selle kuidagi välja elama ning juhataja tundus selleks sobiv inimene olevat.

Kene koputas uksele ja lükkas selle lahti, heites kohe pilgu mehele, kes laua taga istus. "Tervist," lausus naine reipalt ning astus kabinetti, lükates ukse enda järel kinni.

Sander Martin tõstis käed klaviatuurilt ning asetas need endale sülle. "Tere," vastas ta sisenenud õpilastele. "Tulge, võtke istet ning täitke see ankeet," sõnas ta ja asetas teisele poole lauda kaks ankeeti. Seejärel vaatas ta neidu ning noormeest veidi hoolikamalt. Poiss oli täpselt selline, nagu oligi rikaste vanemate lastelt oodata - ülbe ja üleolev. See ajas Sandri vaid muigama.

OT: Suhtlus käib inglise keeles, ma eeldan?

Kene võttis laua taga oleval toolil istet ja heitis põgusama pilgu enne teda sisenenud õpilasele. Naine haaras pastaka ja asus ankeeti täitma.

Elina Koputas õrnalt kabineti uksele ning sisenes seejärel. ''Tere'' sõnas ta ja vaatas kabinetis ringi. Nähes laua juures inimesi läks temagi sinna.

OT: Sul on õigus.

Sander naeratas ka kolmandale õpilasele, kes sisse astus, ning ulatas talle ankeedi. "Palun täida see," sõnas ta ning mõtles samal ajal, kuidas ta noored majadesse jaotab.

Kene lisas ankeedi lõppu ka allkirja ja ulatas selle mehele, kes nähtavasti laagri juhataja oli. "Kas see on kõik?" küsis tüdruk puhtas eesti keeles.

Sander Martin võttis neiu käest ankeedi ning luges kiirelt ta nime. "Jah, see on kõik," vastas ta inglise keeles, kuna laagri ametlik suhtluskeeleks oli inglise keel. Ta ei soovinud, et teised ruumis olijad, kes võibolla eesti keelt ei oska, end väljajäetuna ei tunneks. "Sa ööbid majas number 1," lisas ta veel ning naeratas. "Võid minna."

Robbie täitis ankeedi kiirelt ning veidi lohakalt. "Veel midagi?" küsis ta, kui oli selle valmis saanud, ning heitis siis silmanurgast tumedate juustega neidisele pilgu.

Ka Joycelle oli end kabineeti vedanud ning koputas siis uksele. Vaevumata vastust ootama, astus ta sisse ning kohmetus veidi, nähes, et seal seal nii palju inimesi juba ees oli. Kuid, mis seal ikka. "Tere," sõnas ta viisakalt ning astus üle läve, pannes ukse enda järelt kinni.

"Numero uno, got it," muigas tüdruk tõustes ja lahkus ruumist.

Martin muigas Kene peale ning kutsus viimasena sisse astunud neiu endale lähemale. "Siin on ankeet, mille sa täitma pead," sõnas ta naeratusega. Robertile raputas juhataja aga pead. "Ei, ööbid majas number üks," sõnas ta ning noogutas õrnalt, näitamaks, et noormees võib lahkuda.

Robert turtsatas ning lahkus kabinetist. Talle sobis, et ta majas number üks elas. Mõte tumedajuukselisest tüdrukust pani ta jalad kiiremini käima, et neiuga nende ühises majas juttu ajada.

Kutse peale liikus Joy lähemale ning võttis temale ulatatud ankeedi kätte. Ta otsis omale istumiskoha, kuna püsti polnud just kuigi mugav kirjutada. Kõhklevalt vaatas ta hetkeks toas ringi. "Kas teil pastakat on?" küsis ta siis juhataja käest.

Sander muigas ning kirus end mõttes, samal ajal neiule pastakat ulatades. "Ole lahke," sõnas ta

Elina täitis ankeedi ning ulatas selle naeratades juhatajale. ''Võin ma minna?''

Tänulikult naeratades võttis neiu pastaka vastu ning asus kirielt ankeeti täita, et mitte siia pikalt toppama jääda, üritades siiski samal ajal loetavat käekirja teha. Lõpus, paberileht täidetud, ulatas ta selle mehele tagasi. "Kas on veel midagi?"

"Ei, see on kõik," sõnas ta mõlemale neiule ning mõtles siis hetke, samal ajal ankeete mapi vahele pannes. "Teie olete majas number kaks," otsustas ta lõpuks. Ta ei teadnud, miks ta ei soovinud neid esimesse majja panna. Lihtsalt nii tundus õige.

Joy vaatas hetkeks blondi neiu poole ning kehitas siis õlgu. Mis seal ikka. "Olgu peale," sõnas ta, toonis endiselt sõbralikkus. Neidis liikus ukse poole, ütles: "Head aega," ja võttis sammud oma toa poole."

Elina järgnes punapäisele tüdrukule. ''Head aega'' sõnas ta sõbralikult naeratades.

Sander noogutas ning ohkas siis. Viieteist minuti jooksul saabus kabinetti nii palju inimesi. See ajas noormehe naerma. Uuesti süvenes Sander Martin arvutisse, kus tal üks kõva piljardimäng pooleli oli.

Et end laagrisse ametlikult registreerida, sammus Cassandra juhataja kabineti poole. Tüdruk teadis, et siinseks keeleks oli inglise keel, millega neiul probleeme polnud. Jõudnud kabinetini, manas neiu näole sõbraliku muige ning koputas uksele, mille ta koheselt avas. "Tere," lausus neiu ning sulges ukse enda järel.

Sander Martin tõstis pilgu arvuti ekraanilt ning asetas ankeedi teisele poole lauda. "Tere, ole hea, täida see ankeet," sõnas ta naeratusega noorele neiule.

Cassandra võttis mehelt ankeedi vastu, haaras pastaka ning asus seda täitma. Peagi oli see täidetud ning ta ulatas selle juhatajale, asetades pastaka tagasi lauale. "Kas on veel midagi?"